sissekanne päevikusse kuupäeval 26.10.2012 kell 8:32:
Talv tuli see aasta täpselt nii nagu ma seda vihkan- tormi ja tuisuga. Akna taga istudes üsna hubane, kuid väljas vihkamiaväärselt värdjaslik. Aknast välja vaadates ei suuda kohe uskudagi, et ongi käes ja olemas. Lootsin salamisi veidi ajapikendust. Millest? Ei tea. Hommik on sellegi poolest ilus kui jätta kõrvale unes nähtu ja ärkvel nähtu ning lõpetada mõtlemine kui külm on. /.../ Ma vastasin irooniaga. Oh, iroonia. Ma kas võidan selle tiitli endale kord otsaette või see tapab ku. Mõlemal juhul on olukord vast sitt. Loodan, et armastatu ei vasta talle. Miks? Jälle ei tea. Ei taha talle vast nõnda lolli ajaveetmiskaaslast, sest poiss ise on tark. Kuid kas? Vast ikka jaa /.../ Ah, torm. Lähen magama tagasi. Ärgates panen kana ahju. Siis nutan ja söön.
Ah, ma pean ikka igakord kirjutama siis kui peas mõte. Olgu kell mis tahes.
