Tuesday, July 17, 2018

140

lugesin Õnnepalu. Abruka maastikud ei sobi otseselt vulkaanimaa pealinna, kuid tundmuse loovad nad sellegi poolest.
istusin õues, sall ümber õlgade. 
täna oli selle suve teine suvine päev. 
lugesin raamatut. kusagil majas laulis naine islandi keeles kaunist lugu. siis ka kahte võõrkeelset. ilus tunne oli. 
natukene mõtlesin, et tahaks peatäie tõinata.
ilust
natukene ka kurbusest
et lahkuma pean

aga kahju ongi vist alati sellest, mis on kadumas. sest kui ta ei kaoks, siis me ei igatseks teda nii. see vist ongi kogu asja ilu. ehk.

ma ei ole ammu armastanud. 
noh
väljaarvatud pere ja ennast ja sõpru
tänaval olevaid koeri.
ei teagi miks. kas ei oska või ei leia
armastust
või olen ma praegu teoksil teiste oluliste asjadega
kus ei olegi ruumi kellegi teise armastamiseks

loen õnnepalu edasi. ta ka ei armasta. 
viib mind hoopis endaga sügisesse abrukale.